Leinanõustamine
Leinanõustamine on antidepressantide asemel (või nendega paralleelselt) tingimata vajalik siis, kui lein hakkab segama leinaja igapäevategevusi nagu õppimine või töö, magamine, söömine, laste eest hoolitsemine. Need on märgid, et inimene ei suuda oma jõuallikaid iseseisvalt üles leida ja võib takerduda leinatunnetesse ülemääraselt pikaks ajaks.
Lein on loomulik reaktsioon kaotustele: lähedase inimese surm, ka suhte lõppemine, lootuste purunemine, lemmiklooma kaotus jne. Leinamine on tänapäeval palju raskem kui varem, see näib muutvat inimese üksildasemaks, eraldavat teda teistest inimestest.
Nõustaja saab aidata kaotusega kergemini toime tulla ning aidata leida viise eluga uutes tingimustes edasi minemiseks.
Seda, et leinavad ka lapsed, võib märgata juba mõne nädala vanuste imikute juures. Lapsed võivad olenevalt vanusest muutuda pahuraks, keelduda kõnelemast, tõmbuda endasse, muutuda tõrjuvaks, agressiivseks. Teismelistel võib ilmneda ka ennasthävitavat käitumist (sõltuvusainete pruukimine, enesetapukatsed). Täiskasvanud ei oska sageli märgata ja hinnata lapse kaotusvalu suurust ja sügavust või tõlgendavad tema käitumist ükskõiksusena, toimetulekuna, toest keeldumisena.
Mõnigi kord, eriti kui ka vanem ise on sügavas kriisis, vajab ka laps professionaalset abi. Enamasti saab nõustaja aidata aga ümbritsevail täiskasvanuil leida viise lapse leinas saatmiseks.
Vaata ka: ARTIKLID: Kriis ja psühholoogiline trauma.
Lein on loomulik reaktsioon kaotustele: lähedase inimese surm, ka suhte lõppemine, lootuste purunemine, lemmiklooma kaotus jne. Leinamine on tänapäeval palju raskem kui varem, see näib muutvat inimese üksildasemaks, eraldavat teda teistest inimestest.
Nõustaja saab aidata kaotusega kergemini toime tulla ning aidata leida viise eluga uutes tingimustes edasi minemiseks.
Seda, et leinavad ka lapsed, võib märgata juba mõne nädala vanuste imikute juures. Lapsed võivad olenevalt vanusest muutuda pahuraks, keelduda kõnelemast, tõmbuda endasse, muutuda tõrjuvaks, agressiivseks. Teismelistel võib ilmneda ka ennasthävitavat käitumist (sõltuvusainete pruukimine, enesetapukatsed). Täiskasvanud ei oska sageli märgata ja hinnata lapse kaotusvalu suurust ja sügavust või tõlgendavad tema käitumist ükskõiksusena, toimetulekuna, toest keeldumisena.
Mõnigi kord, eriti kui ka vanem ise on sügavas kriisis, vajab ka laps professionaalset abi. Enamasti saab nõustaja aidata aga ümbritsevail täiskasvanuil leida viise lapse leinas saatmiseks.
Vaata ka: ARTIKLID: Kriis ja psühholoogiline trauma.