Kriisist ja traumadest räägitakse küll sageli, kuid mõnigi kord jääb arusaamatuks, mis on neil ühist, mille poolest erinevad ja millised on omavahelised seosed. Tutvustan siin hästi lühidalt mõningaid mõisteid, mis aitavad ehk sellest küsimusest paremini aru saada.
Kriis võib tekkida nii isiklikul kui sotsiaalsel tasandil. Igal juhul toimub inimese elus pingeline muutus, mis pöörab kogu arusaamise endast ja ümberringi toimuvast pea peale ning varasemad toime tulemise viisid ei tööta enam. Kuigi iga kriis sisaldab endas pingeid, ebamugavust ja kannatusi, on neisse sisse kodeeritud ka võimalus tõusta aru saamises iseendast ja maailmast uuele tasemele.
Kriisi vallandavaks teguriks võib olla ükskõik, milline sündmus, mille ees tunneb inimene end jõuetuna: lähedase inimese surm või pikaajaline haigus, lahutus, õnnetused, avariid, konfliktid, kuriteo ohvriks langemine või selle pealt nägemine jne. Mõnikord ka rõõmustavad sündmused: abiellumine, lapse sünd, kaua ihaldatud eesmärgi saavutamine jne. Samuti sotsiaalne, poliitiline, majanduslik olukord, sõda, häireid ja purustusi põhjustavad loodusnähtused jms. Ent ka täiesti möödapääsmatud arengukriisid: puberteet, täiskasvanuks saamine, lahkumine turvalisest kodust, keskea ehk väärtuste kriis, involutsiooniea saabumine jne. Enamasti tullakse tekkinud tunnetega iseseisvalt toime või vajatakse selleks minimaalse abi (kriisinõustamine, ka debriifing ja defjuusing).
Kui stress ületab aga sisemised oskused ja võimalused sellega toime tulla, võib see põhjustada sügavamaid häireid – traumasid.
Traumaks nimetatakse mingi välisteguri või psüühilise mõjutaja tekitatud tervisekahjustust. Turvatunne puruneb, inimene muutub abituks ja haavatavaks, maailm tundub ohtlik. Ängistus ja segadus kasvavad üle talutava taseme ja jäävad püsima. Trauma ei ole üksnes emotsionaalne vastus kohutavale sündmusele nagu õnnetus, vägistamine või loodusõnnetus, vaid inimene reageerib tervikuna: nii teadvuse, emotsioonide kui kehaga. Aktiveeruvad organismi põhilised häiresüsteemid, et soodustada ellujäämist. Traumaatiline kriis on põhjustatud äkilisest, ootamatust ja ebatavaliselt tugevast sündmusest, mis võiks põhjustada märgatavaid kannatusi ükskõik kellele.
Trauma on oma olemuselt väga isiklik. Sündmus, mis vapustab üht inimest, ei pruugi teise jaoks olla samasugune, määrav on üksnes omaenda emotsionaalne kogemus sellest. Kuigi need tunded on igati normaalsed, on mõnedel inimestel raske oma eluga edasi liikuda. Psühholoogid saavad aidata ka neil leida konstruktiivseid viise taas jalule tõusta (Traumateraapia).
Traumajärgne stressihäire võib tekkida, kui traumamälestused jäävad töötlemata ega haju. Tundub, nagu oleks kõik korras, kuid iseenesest ja ootamatult kerkivad möödunud sündmused tunnete või piltidena ikka ja jälle esile ja ujutavad inimese üle, nagu toimuks sündmus just praegu. Inimene võib olla hädas ka pideva ohutunde või muude häirivate emotsioonidega, võib tunda end tuimana, vaadelda oma reaktsioone nagu kõrvalt, olla võimetu usaldama kaasinimesi.
Selline seisund võib püsida aastaid ja aastakümneid, muuta sügavalt kogu isiksust ning teha elu õnnetuks või väljakannatamatuks nii enda kui ümbritsevate jaoks.
Sellest välja tulekuks vajavad inimesed mõnigi kord ravimeid, kuid kindlasti põhjalikku ja sageli pikaaegset traumateraapiat.
Kaastundeväsimus on ühine kogemus inimestele, kes töötavad kutsealadel, kus puututakse kokku traumaatiliste sündmustega (kiirabitöötajad, politseinikud, päästetöötajad jne), elavad vägivaldses keskkonnas, või puutuvad kokku kannatavate inimestega (arstid, nõustajad, vaimulikud, sotsiaaltöötajad, põetajad jne). See on omalaadne salakaval traumeeriv olukord, millest kiputakse mööda vaatama. Pidev kokkupuude teiste inimeste kannatustega ja eriti võimatus neid kõrvaldada tekitab abitust, ka süüd ja häbi ning vajadust end nende tunnete eest kaitsta. Tekib muutus mõtlemises, areneb tuimuse tunne, enda reaktsioonide kõrvalt vaatamise tunne, võimetus reageerida sisemiselt kaastundlikult.
Selline seisund süveneb, hakates segama tööd ja laieneb ka eraelule. Selle vältimiseks kasutatakse edukalt defjuusingut ja stressi juhtimise tehnikaid, kuid sageli on vaja eelnevalt ka traumateraapiat.
Kriiside puhul piisab kriisinõustamisest, mis on reeglina lühike, keskmiselt 3 – 5 kohtumist, kuigi oleneb kriisi tekitanud asjaoludest ja võib olla nii individuaalne kui grupiline.
Selle esimestes faasides peale sündmust on terapeudi ülesandeks olla esialgu otseses mõttes päästerõngaks, mis aitab inimesel jõuda reaalsuse pinnale ja seal püsima jääda. Edasi tuleb juba lootsi töö: juhtunu ja enda reaktsioonide mõistmine, mõtestamine, oma ressursside üles otsimine, uue perspektiivi ja mõtte leidmine. Selleks kasutatakse erinevaid terapeutilisi tehnikaid.
Trauma tagajärjed on tõsisemad ja nende puhul tuleb rääkida traumateraapiast. Ka traumade korral võib kasutada nii individuaalset kui grupilist lähenemist. See on aga pikem ja sügavam kui nõustamine. Mõnigi kord on õigustatud psühhoteraapia kombineerimine ravimitega.
Lein on inimese elus üks möödapääsmatutest kriisidest, mis võib tekitada ka olulise psühhotrauma. Leinanõustamine on antidepressantide asemel või nendega paralleelselt tingimata vajalik siis, kui see hakkab/jääb segama leinaja igapäevategevusi nagu õppimine või töö, magamine, söömine, laste eest hoolitsemine. Need on märgid, et inimene ei suuda oma jõuallikaid iseseisvalt üles leida ja ta võib takerduda leinatunnetesse ülemäära pikaks ajaks.
Lein on loomulik reaktsioon kaotusele lähedase inimese surma korral, aga võib järgneda ka muudele kaotustele elus (suhte lõppemine, lemmiklooma kaotus, lootuste purunemine jne). Nõustaja saab aidata kogetuga kergemini toime tulla ning leida viise eluga edasi minemiseks.
Nagu näha, ei ole kriis ja trauma üks ja seesama, kuid nad on vastastikku seotud. Erinev on ka nende käsitlemine kas nõustamise või teraapia käigus. Omal kombel on aga mõlemad iga inimese elu normaalsed möödapääsmatud elemendid, mis võivad saada trepiastmeteks iseenda, elu ja kogu maailma mõistmise elupikkuses arengus.
Kriisi vallandavaks teguriks võib olla ükskõik, milline sündmus, mille ees tunneb inimene end jõuetuna: lähedase inimese surm või pikaajaline haigus, lahutus, õnnetused, avariid, konfliktid, kuriteo ohvriks langemine või selle pealt nägemine jne. Mõnikord ka rõõmustavad sündmused: abiellumine, lapse sünd, kaua ihaldatud eesmärgi saavutamine jne. Samuti sotsiaalne, poliitiline, majanduslik olukord, sõda, häireid ja purustusi põhjustavad loodusnähtused jms. Ent ka täiesti möödapääsmatud arengukriisid: puberteet, täiskasvanuks saamine, lahkumine turvalisest kodust, keskea ehk väärtuste kriis, involutsiooniea saabumine jne. Enamasti tullakse tekkinud tunnetega iseseisvalt toime või vajatakse selleks minimaalse abi (kriisinõustamine, ka debriifing ja defjuusing).
Kui stress ületab aga sisemised oskused ja võimalused sellega toime tulla, võib see põhjustada sügavamaid häireid – traumasid.
Traumaks nimetatakse mingi välisteguri või psüühilise mõjutaja tekitatud tervisekahjustust. Turvatunne puruneb, inimene muutub abituks ja haavatavaks, maailm tundub ohtlik. Ängistus ja segadus kasvavad üle talutava taseme ja jäävad püsima. Trauma ei ole üksnes emotsionaalne vastus kohutavale sündmusele nagu õnnetus, vägistamine või loodusõnnetus, vaid inimene reageerib tervikuna: nii teadvuse, emotsioonide kui kehaga. Aktiveeruvad organismi põhilised häiresüsteemid, et soodustada ellujäämist. Traumaatiline kriis on põhjustatud äkilisest, ootamatust ja ebatavaliselt tugevast sündmusest, mis võiks põhjustada märgatavaid kannatusi ükskõik kellele.
Trauma on oma olemuselt väga isiklik. Sündmus, mis vapustab üht inimest, ei pruugi teise jaoks olla samasugune, määrav on üksnes omaenda emotsionaalne kogemus sellest. Kuigi need tunded on igati normaalsed, on mõnedel inimestel raske oma eluga edasi liikuda. Psühholoogid saavad aidata ka neil leida konstruktiivseid viise taas jalule tõusta (Traumateraapia).
Traumajärgne stressihäire võib tekkida, kui traumamälestused jäävad töötlemata ega haju. Tundub, nagu oleks kõik korras, kuid iseenesest ja ootamatult kerkivad möödunud sündmused tunnete või piltidena ikka ja jälle esile ja ujutavad inimese üle, nagu toimuks sündmus just praegu. Inimene võib olla hädas ka pideva ohutunde või muude häirivate emotsioonidega, võib tunda end tuimana, vaadelda oma reaktsioone nagu kõrvalt, olla võimetu usaldama kaasinimesi.
Selline seisund võib püsida aastaid ja aastakümneid, muuta sügavalt kogu isiksust ning teha elu õnnetuks või väljakannatamatuks nii enda kui ümbritsevate jaoks.
Sellest välja tulekuks vajavad inimesed mõnigi kord ravimeid, kuid kindlasti põhjalikku ja sageli pikaaegset traumateraapiat.
Kaastundeväsimus on ühine kogemus inimestele, kes töötavad kutsealadel, kus puututakse kokku traumaatiliste sündmustega (kiirabitöötajad, politseinikud, päästetöötajad jne), elavad vägivaldses keskkonnas, või puutuvad kokku kannatavate inimestega (arstid, nõustajad, vaimulikud, sotsiaaltöötajad, põetajad jne). See on omalaadne salakaval traumeeriv olukord, millest kiputakse mööda vaatama. Pidev kokkupuude teiste inimeste kannatustega ja eriti võimatus neid kõrvaldada tekitab abitust, ka süüd ja häbi ning vajadust end nende tunnete eest kaitsta. Tekib muutus mõtlemises, areneb tuimuse tunne, enda reaktsioonide kõrvalt vaatamise tunne, võimetus reageerida sisemiselt kaastundlikult.
Selline seisund süveneb, hakates segama tööd ja laieneb ka eraelule. Selle vältimiseks kasutatakse edukalt defjuusingut ja stressi juhtimise tehnikaid, kuid sageli on vaja eelnevalt ka traumateraapiat.
Kriiside puhul piisab kriisinõustamisest, mis on reeglina lühike, keskmiselt 3 – 5 kohtumist, kuigi oleneb kriisi tekitanud asjaoludest ja võib olla nii individuaalne kui grupiline.
Selle esimestes faasides peale sündmust on terapeudi ülesandeks olla esialgu otseses mõttes päästerõngaks, mis aitab inimesel jõuda reaalsuse pinnale ja seal püsima jääda. Edasi tuleb juba lootsi töö: juhtunu ja enda reaktsioonide mõistmine, mõtestamine, oma ressursside üles otsimine, uue perspektiivi ja mõtte leidmine. Selleks kasutatakse erinevaid terapeutilisi tehnikaid.
Trauma tagajärjed on tõsisemad ja nende puhul tuleb rääkida traumateraapiast. Ka traumade korral võib kasutada nii individuaalset kui grupilist lähenemist. See on aga pikem ja sügavam kui nõustamine. Mõnigi kord on õigustatud psühhoteraapia kombineerimine ravimitega.
Lein on inimese elus üks möödapääsmatutest kriisidest, mis võib tekitada ka olulise psühhotrauma. Leinanõustamine on antidepressantide asemel või nendega paralleelselt tingimata vajalik siis, kui see hakkab/jääb segama leinaja igapäevategevusi nagu õppimine või töö, magamine, söömine, laste eest hoolitsemine. Need on märgid, et inimene ei suuda oma jõuallikaid iseseisvalt üles leida ja ta võib takerduda leinatunnetesse ülemäära pikaks ajaks.
Lein on loomulik reaktsioon kaotusele lähedase inimese surma korral, aga võib järgneda ka muudele kaotustele elus (suhte lõppemine, lemmiklooma kaotus, lootuste purunemine jne). Nõustaja saab aidata kogetuga kergemini toime tulla ning leida viise eluga edasi minemiseks.
Nagu näha, ei ole kriis ja trauma üks ja seesama, kuid nad on vastastikku seotud. Erinev on ka nende käsitlemine kas nõustamise või teraapia käigus. Omal kombel on aga mõlemad iga inimese elu normaalsed möödapääsmatud elemendid, mis võivad saada trepiastmeteks iseenda, elu ja kogu maailma mõistmise elupikkuses arengus.